Videvikus lepatriinulend
1995, Kadikas
ME KASUTAME ÕNNEKS
väga vähe sõnu
me salasuhe selgib
öises kohvipaksus
oh tühja hinge
patust ilget mõnu
me libaarmastusest
korvamatu kaksus
mis tapab meid
või vähemalt mind ennast
kui kurvil käsil püüan
kombata su hinge
on liiga hilja sind mul
nimetada vennaks
sel hämus õhtul
vihm teeb lombil ringe
ELIISELE
mu vennad on hiljaks jäänud
neid enam ei leia raev
nende vedru on maha käinud
nende heitunud kõne on kaev
mu vennad on hiljaks jäänud
seisavad ammuli sui | | nad on ümber maailma käinud
otsinud aastaid ja kuid
mu vennad on hiljaks jäänud
juba on maad võtnud öö
näojoonte kõverad käänud
anuvad: löö mind noh löö
mu vennad on hiljaks jäänud
juba süüdati riit minu all
ma nende sõnu ei näinud
nad karjusid sosinal
NÄKK
merekaljudel laulsid
kui nägid uppuvat laeva
ja silmist lõi pritsmeid
ja soolast hapukat vett
nägid tõusmas valgetes riietes
ehk siis et jumalaid taeva
su nahal lõi hõõguma
punakaist soomustest kett
kui kutsusid armsamat
lauldes oh palmikud valla
nõrgisse sõrmisse adru
ja liikmeisse jahetav märg
su valgus sa rammetu
jäid ükskord kivide alla |
