Ärge pange tähele
1990, Eesti Raamat
MINA EI MÄLETA MIDAGI
kõik oli ühtviisi tume
siis ma ei kirjutand ridagi
sina tõid halla ja lume
ometi oli ah põrgu
vaja veel sedagi
sina ei kannatand kõrgust
ei vajand kedagi
mina otsisin varju
sooja tuba ja peremeest
andesta kui ma nüüd karjun
oma naha ja karvade seest
MINA JA LINN 2.
vahi jälle me tuleme
keset kitsaid ja tolmuseid tänavaid täna
vahi jälle me läheme
olema julmad ja koledad täna
juba mitme nädala jooksul
kärvand ei ole meist keegi
hinges kenasti oleme
kuid tähtsust ei oma seegi | | millel üldse on tähtsust
millel tähendust meie põues
meie sünnime sureme
tühjas porises siseõues
JUBA AMMU PÄIKE TÕUSEB SOLGIÄMBRIST
juba ammu enam miskit ma ei tea
lürbin jahtund kohvi mõranenud tassist
miski pole omal kohal ega hea
juba aastaid saadan sigu sõjaväkke
juba kaua aknaklaas on hall
läbipaistmatu ma värvisin ta üle
et tunda ennast pilvis üleval
nii äkki sülitada tahaks kõige peale
ma olen üksi nii vist ongi hea
kuid miski minus siiski üle mõne aja
aeg-ajalt jälle mõraneb ma tean
MA LIPUTAN TEILE SABA
teile olen ma sõber
nii nagu minagi vaba
oled sina mu vend ja mu õde
me oleme hulkuvad penid
tänavalt tagahoovist
jälle sa ära siit venid
silmad tänavaporis |
